Teine nädal (28.09-4.10)
Postituse jagan kaheks: ülevaade sellest, mida teinud olen ja teiseks suvalised tähelepanekud Viini elu kohta.
Teine nädal möödus sotsialiseerumise tähe all. Käisin kahte sorti üritustel: need, mida korraldas Erasmus Student Network (ESN) ja juurakate oma üritustel. Viinis on mul vedanud, et juuratudengid tegid ühise Whatsappi grupi ja leppisime kohe kokku kohtumise, mida eelmises postituses mainisin. Juba esimesel kohtumisel jäi mulje, et tegemist on huvitavate ja mõistlike inimestega ja edasised kohtumised on seda ainult kinnitanud. Nüüdseks on meist kujunenud umbes 15-20 inimesega sõprusgrupp, kellega on huvitav rääkida nii juurast kui ka muidu mõnusalt aega veeta. Natuke huvitavat statistikat ka: tuleb välja, et enamus meist on 23 ja enamik meist on juuraõpingute viimasel aastal. See on mulle suureks kergenduseks, kuna Erasmuse programmil üldiselt on tugev noorte pidutsejate maine, mille jaoks ma tunnen, et hakkan juba veidi vanaks jääma. :D
28.09
Aga alustan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Päev peale esimest üritust ja toidufestivalil käimist osalesin järgmisel päeval ESN-i Photo Challenges üritusel, mis hõlmas väikeste gruppidega (vana)linna peal erinevate kohtade otsimist ja seal piinlik-naljakate ülesannete täitmist ja nende pildistamist. Sellest suurt rohkem rääkida pole, põnevam on ülejäänud päev, kui kõigepealt käisin juurakatega esimest korda ehtsas Viini kohvikus: Kaffee Alt Wien. Autentne ajalooline kohvik, kus viisakalt riietatud (mees)kelner kliente teenindab. Esimest korda proovisin ka viinipärast kohvi melange, mis ausalt öelda maitseb nagu tavaline cappuccino. Väga meeldib, et Viinis tuuakse kohvi kõrvale alati tasuta klaas vett!
Sealt edasi liikusime paari teise juurakaga hoopis Itaalia restorani, nimeks Via Toledo. Kogemuse tegi meeldejäävaks see, et seltskonnas olid enamik inimesi pärit Itaaliast või vähemalt selle lähedalt. Eriti naljakas oli, kui jutt läks rahvusliku toidukultuuri juurde ja mult küsiti, mis on eestipärane söök ja ega ma muud huvitavat ei osanudki öelda, kui et suht sama, mis Saksamaal - ikka liha ja kartulid. Moka otsast vist poetasin, et kala sööme ka. Samal ajal kõrval šveitslane selgitas, milline on ikka õige fondüü ja kust Viinis korralikku gruyère juustu saab. Via Toledos aga saab tõesti head pitsat ja seda kinnitasid isegi itaallased. Väidetavalt on tegu lausa Austria parima ja Euroopa teise koha auhinna saanud pitsarestoraniga.
29.09
Kuna eelmisel päeval veetsime kohvikus vaid põgusalt aega, võtsin suuna taas ühe Viini kohviku poole, seekordseks valikuks osutus Cafe Jelinek - taaskord üks kena traditsiooniline Viini kohvik.
Õhtul läksin ESN-i korraldatud keelekohviku üritusele, mille sisuna ma lihtsalt oma tuttavate ja vähem tuttavate juurakatega paar tundi saksa keeles juttu puhusin. Nüüdseks olen keeleoskusega jõudnud sinnapaika, kus grammatika ja õigesti rääkimine teeb vähem muret ja kõige suuremaks probleemiks on väike sõnavara, eelkõige igapäevased sõnad. Üritus toimus kohas nimega Cafe Votiv.
Sealt edasi liikusin juba tuttavate juurakatega ühte tudengite seas populaarsesse iiri pubisse Dick Mack’s. Nüüdseks on mulle selgeks saanud, et see koht mulle üldse ei meeldi ja ausalt öeldes ma ei mõista, miks inimesed niivõrd imelises linnas nagu Viin, kus on sadu huvitavaid kohti, ikka geneerilisse iiri pubisse tikuvad. Ega hinnadki nii palju kohtade lõikes ei erine.... 0.5l õlut maksab igal pool keskmiselt 4€. Aga vähemalt üks meeleolukas pilt:
30.09
Vot see oli üks taoline päev, mille nimel ma Viini tulingi. Nimelt on Viini lähedal arvukalt veiiniistandusi, kus asuvad heuriged. Vikipeedia võtab asja kontseptsiooni hästi kokku:
In eastern Austria, a heuriger is a tavern where local winemakers serve their new wine under a special licence in alternate months during the growing season. The Heurige are renowned for their atmosphere of Gemütlichkeit shared among a throng enjoying young wine, simple food, and - in some places - Schrammelmusik.
Ehk võtsime juurakatega suuna linnapiiri suunas, et metroopeatusest veidi edasi künka otsa kõndida ja mõnes heuriges kohalikku veini mekkida. Veetsime seal paar meeleolukat tundi. Künka otsast oli kena vaade, seltskond suurepärane ja vein... ka okei - mida veel elult tahta?
Peale veinitrippi läksime tagasi linna ja kuna olime juba pärastlõunal veinijoomisega algust teinud, tundus paslikum samaga jätkata. Peale väikest kebabipausi läksime tagasi Dick Mack’s pubisse ja olime seal õhtu lõpuni. Õhtust mäletan kõige eredamalt seda, kuidas üks šveitslane mulle väga kirglikult seletas, kuidas Euroopa Liit on ebademokraatlik ja küllaltki autoritaarne institutsioon (kuivõrd Šveitsis ju otsedemokraatia suure au sees on). Peale mõningast diskussiooni oli ta siiski nõus möönma, et Balti riikide jaoks toob EL rohkem kasu kui kahju.
01.10
Neljapäeval ma ühelgi ESN-i üritusel ei käinud, aga kuna eelmisel päeval värskes õhus veedetud aeg mulle nii sügava mulje jättis, otsustasin ise ka väikest viisi matka ette võtta ja mõne kohaliku künka otsa ronida. Viini on olemas linnasisesed matkarajad, koondnimetusega Stadtwanderweg. Igal matkarajal on oma number ja kokku on neid kümne kanti. Mina võtsin eesmärgiks läbida Stadtwanderweg 4a. Kuna ma polnud väga hästi kursis, kuidas selle raja jälgimine käib (vahel märkasin vaid puudel ähmaseid teed juhatavaud värvitriipe), siis tegin omajagu kõrvalekaldeid, aga lõpuks jõudsin taas ühe väikse mäetipu otsa. Kuna matk tuli ühtekokku üle 10km ja esimeses pooles üsna järsu tõusuga, siis olin ma lõpuks koju jõudes küllalt väsinud ega rohkem suurt midagi ette ei võtnudki.
02.10
Kasutasin ära enda kunstimuuseumi aastakaarti ja käisin pärastlõunal taas ühte näitust vaatamas. Seekord oli tegemist Beethovenile (Beethoven bewegt) pühendatud näitusega - heliloojal on sel aastal 250. juubel. Näha sai nii Beethoveni käsikirjas noote, tema kuuldetoru ja tema testamenti, mida oli ausalt öeldes üsna kurb lugeda. Aga samas oli seal ka teoseid nt Turnerilt, Friedrichilt, Goyalt ja Berninilt, seega igati mitmekesine värk.
Õhtupoole võtsin suuna Praterile. Kasutan taas Vikipeedia abi:
Prater on avalik park Viinis Leopoldstadtis. Pargis asub lõbustuspark Wurstelprater, mida tihti ka lihtsalt Prateriks kutsutakse. Park on kõigile külastajatele avatud alates 1766. aastast. 1873. aastal toimus seal maailmanäitus.
Sain juurakatega kokku lõbustuspargi külje all asuvas traditsioonilises Biergartenis Schweizerhaus. Tegemist oli ilmatu suure asutusega, millel oli aga lahe kohalik atmosfäär. Enamik külastajatest tundusid kohalikud (kuigi nagu varem öeldud, turiste paistab siin praegu üldse vähe olevat).
Spontaanselt liikusime Schweizerhausist edasi Prateri lõbustusparki, kus isegi sellise karuselliga tiiru tegin:
Kuna see tõusis üsna kõrgele, pelgasin sõitu alguses korralikult. Aga kui paar spritzerit on juba keres, tunduvad paljud asjad mõistlikumad, kui nad muidu tunduksid.
Õhtut jätkasime traditsioonilise Viini meelelahutusega ja läksima Doonau kanali äärde istuma.
Kui liiga külmaks läks, liikusime edasi ühte lähedalolevasse pubisse Pickwick’s, mis õnneks oli siiski veidi mõnusama atmosfääriga kui Dick Mack’s.
03.10
Päeva esimeseks märkimisväärseks sündmuseks oli ESN-i korraldatud jalutuskäik Viini Zentralfriedhofis ehk surnuaias. Tundub ehk veider, aga tegemist on ühe Viini olulise vaatamisväärsusega. Ja surnuaed on tõesti suur: 2.5 ruutkilomeetrit ja vähemalt 3 miljonit kadunukest. Täpselt selline koht, kus võiks mõnda õudukat filmida:
Pärast surnuaia külastust liikusin edasi siiani viimasele ESN-i üritusele, mis toimus Stadparkis. Veetsime seal paar tundi, aga tegelikult ootasin juba ülejäänud õhtut. Olin teistele juurakatele ette pannud, et lähme minu kodukanti ehk Neubaud ehk 7. Bezirki avastama, sest siin on palju omapäraseid baare/pubisid/kohvikuid. Pargist lahkudes aga järgnes meie seltskonnale veel 15 suvalist Erasmuse tudengit, mis tekitas minule kui “grupijuhile” aga paraja peavalu, sest 1. laupäeva õhtul on keeruline leida üheski kohas istekohta 20+ inimesele ja 2. koroona tõttu tohib Viinis praegu ühes lauas istuda max 10 inimest. Igatahes ajasime Neubausse jõudes kontvõõrad viisakalt minema ja istusime oma tuttavatega maha kohas nimega Ulrich.
Kui nälg hakkas näpistama, kõndisime minu kodu lähedal kuulsasse kebabikohta Berliner Döner, kus ma tegin ohtliku avastuse, et igati maitsev falafel sandwich maksab ainult 3€. Kahtlustan, et hakkan seal rohkem käima...
Sealt liikusime edasi (mitte minu valikul!) järjekordsesse iiri pubisse nimega The Lizzard, mis muidu polnudki nii kohutav, aga sai koleda lõpu, kui meie olime viimased baari jäänud inimesed ja selgus, et muud Erasmuse matsid (kelle me esialgu olime enda seltskonnast minema ajanud) jätsid maksmata 25€ arve, mille jaoks meie pidime rahad kokku panema. Igatahes on The Lizzard minu blacklistis ja meelsamini korraldan üritusi vaid juurakatega vm inimestega, keda ma päriselt tean.
04.10
Suure plaanina pidime sõpradega minema taaskord matkama ja mõnda heuriget külastama, aga plaanile tõmbas kohe hommikul vee peale see, kui üks noormes meie seltskonnast teatas, et tal on külmetuse sümptomid ja et ta sõbral on koroona. Jätsime muidugi ürituse ära. Ootame siiani ta testi tulemusi, aga igatahes võib öelda, et ülejäänud päev möödus mustemas meeleolus. Kahju, sest ilm oli superilus - päikseline ja 20+ kraadi. Jalutasin omaette linnas ringi ja istusin lõpuks Prateris maha ja lugesin pargis raamatut.
05.10
Täna midagi märkimisväärset toimunud pole, olen vähese eduga üritanud oma magistritöö kallal nokitseda ja õhtupoole käisin Schönbrunnis jalutamas.
Suvalised märkused kohaliku elu kohta:
1. Toidupoed jms kaubandus - esimese negatiivse asjana võin märkida, et enamikus toidupoodides (eelkõige siiski odavamates) on ikka üsna kehv valik. Põhilised asjad on olemas, aga heal juhul 1-2 sorti, Eestiga võrrelda ei anna. Teise asjana, mis mind isiklikult närvi ajab, on poodide lahtiolekuajad: nädalapäevadel pannakse kõik (toidu)poed kl 20 kinni, laupäeval kl 18 ja pühapäeval ei tee nad üldse uksi lahti. See küll ei tähenda, et keegi pühapäeval nälga jääks - restoranid, kohvikud jne on lahti -, kuid üleüldine šoppamine võimalik ei ole ja seaduse järgi tohib linnas lahti olla vaid paar üksikut poodi.
2. Kohalikud valimised - pühapäeval toimuvad Viinis kohalikud valimised ja seetõttu on terve linn valimisplakateid täis. Teoreetiliselt saaksin mina ka siin valida, aga selleks oleksin pidanud oma peamise elukoha juba juulis Viini registreerima. Ühe eredama näitena tooksin välja Bierpartei ehk õllepartei valimisplakatid:
3. Tipi andmise kultuur - siin peaks teoorias suht igal poolt tippi jätma sh nt baarist jooki ostes. Küll aga ei ole siin viisakas jätta tippi laua peale nagu Eestis, vaid öelda teenindajale kohe, kui palju maksta tahad. Nt kui arve on 8.50€, siis ütled, et palun 9€. Järjekordne asi, mis omajagu harjumist vajab.
4. Sularaha, igal pool - paljudes kohvikutes ja baarides sh kesklinnas (sic!) saab maksta ainult ja ainult sularahas, mis on jällegi omajagu tüütu. Poodides saab õnneks pangakaarti viibata, aga kuuldavasti oli olukord paar aastat tagasi veel hullemgi.
5. Spordikursused - ülikooli spordiinstituut pakub odava hinnaga spordikursusi, mina valisin endale ühe trenni - HIIT-Tabata, mis minu Eesti kogemuse järgi kujutab endast intervallide kaupa intensiivset liigutamist.
6. Ülikooli bürokraatia - eelkõige ainetele registreerimine. Siin on küll olemas ÕIS-i taoline süsteem, kus ennast ainetele registreerida saab, aga kuidagi pole võimalik enne ainele registreerimise lõppu teada saada, kas oled üldse kursusel koha saanud. Ja selleks ajaks, kui teada saad, et võibolla pole ainesse kohta saanud, on jällegi teistele ainetele registreerimine kinni. See toidab süsteemi, kus tudengid kõikvõimalikele ainetele lihtsalt igaks juhuks registreerivad ja ainete registreerimisnimekirjad täituvad kiirelt ja sageli inimestega, kes ei pruugi tahtagi ainel tegelikult osaleda. Semester käib juba 1. oktoobrist alates, aga mina olen siiani ametlikult registreeritud vaid kolmele ainele. Absurd, ma ütlen!
Sel nädalal algavad mul ka esimesed ained, loodame, et mu sõbral ja omakorda mul koroonat ei ole ja saan õppetööd karantiinita alustada!
1 note
·
View note
Kuidas edasi, kui koroona röövis töö?
Aasta ja kaks nädalat on möödunud esimesest eriolukorra väljakuulutamisest SARS-CoV-2 viiruse tõttu. See haigus nagu oleme näinud, ei ole tavaline. Järk-järgult karmistatud reeglid räsivad pea igat eluvaldkonda. Pidevate riigi sulegmiste tõttu kannatab ka kõige seas majandus. Loomulikult, meil ei oleks ka mõtet mingist majanudsest rääkidagi, kui inimesi sureb iga päev nagu suvel sääski, riigi sulgemine on mõistetav, kuid kuidas tulevad inimesed toime töökaotustega?
Alates eriolukorra väljakuulutamisest mullu kevadel on registreeritud 95 384 uut töötut, töötuna arvelolek on lõppenud 74 683 korral. Kokkuvõttes võib öelda, et töötute arv on mullu 13. märtsist suurenenud 20 701 inimese võrra. Hetkeseisuga on töötukassa arvel 57 400 inimest, kellest ligi 7100 on püüdnud tulutult leida uut tööd pidevalt, 9-11 kuud järjest.
Eriti valusalt sai pihta turism, kaubandus ja klienditeenindus, ehitus, toitlustus, majutus ja ürituste korraldamine.
Töökaotuse puhul kutsub Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson inimesi üles võimalikult kiiresti Töötukassaga ühendust võtma. Samuti soovitab ta karjäärinõustaja abil mõelda ümberõppe peale. Ehk on see pandeemia mõne jaoks kui varjatud õnnistus, kui oled pikalt mõelnud töö vahetamise peale, oled enda alal praegu juskui mugavusest ja harjumusest, siis ehk ongi see aeg tulnud meile selleks, et meid raputada oma mugavustsoonist välja?
Juhul, kui endal on mõtteis mõlkunud innovatiivsed ideed, siis miks mitte kasutada ära oma vabadust ning luua enda ettevõte. Öeldakse, et tark ei torma, ehk kui luua oma ettevõte, tuleks teha kindlasti põhjalikku eeltööd, firma loomisel tuleb olla põhjalik ning ka kannatust tuleks varuda, kuid parimad asjad tihti ei tulegi nipsust!
Ümberõpe võib olla vaimselt väga rikastav, kui aastakümneid olla ühe ja sama ametikoha peal võib elu muutuda üpris üksluiseks. Kui hästi läheb ja ümberõppest kasu on, siis võib ka olla selline elumuutus materiaalselt rikastav. On lihtsalt oluline, et õpid ja töötad pidevalt, olles samal ajal positiivselt meelestatult ning ei anna alla!
Pilt: Shutterstock
Autor: Karmen Raja
0 notes