128K notes
·
View notes
Roadtrip
Meie pika reisi kõige suuremaks sihiks silme ees oli jõuda Kesk-Ameerikasse. Lend viis meid Mehhiko kõige kuulsamasse turistikeskusesse Cancun, kust alustasime rendiautoga teekonda Vaikse ookeani randadele. Ilm oli ilus, elu mõnus ja sõit läks üha rohkem venima. Nelja aeglaselt teel oldud päeva jooksul nägime muuhulgas ära Mayade kunagise impeeriumi Tikal ja ronisime viimati 60nendatel pursanud vulkaani otsa.
- reisikaaslased
- esimese öö otsustasime Cancunis rahulikult võtta
- kavalad rekkajuhid piiripunktides, võrkkiik on siin maal teema
- mas, mas cervesa!
- esimesed paradiisimärgid
- Guatemala munchies
- after lunch swim
- sieg heil vulcano!
- ebareaalne vaade vulkaani otsast
- meelis
- edvin
- lõuna õlle ja kurega võrkkiiges
- rendiauto Nissan Tiida oli nii igav, et tegingi ainult selle ühe pildi
- bbboobs
- palgivedu
7 notes
·
View notes
Kus Ilves ja Jürva on?
Ma siiralt loodan et mõni sõber pani tähele meie puudumist ning küsis peas küsimuse mida poisid siis tegid? Tõstame vaikivalt blogiseinalt eesriide ning avaldame mõned elutõesed faktid meie koos veedetud möödunud neljast ja poolest kuust Ameerikas.
- kodulinna sümbol, St. Loius Cathedral
Suve lõpul kolisime suure entusiasmiga New Orleansi oma American Dreami otsima. Linn oli tore ning elu piisavalt värvikirev, kahjuks küll täis lõpmatuid igavaid töötunde ehitusel - jah meie olime need kaks mitmest tuhandest osavast, kes aitasid linnal taastada orkaanide tekitatud kahjusid. Pingelisest ja väsitavast tööst tingutuna vaikis ka minu blogi. Mitte et ma laisk oleks, vaid ma olen superlaisk. Igaljuhul vaba aja veetsime paljus pidutsedes ja kohalikega semutsedes. Saime palju uusi tuttavaid ning nägime läbi ja lõhki kohalikku elu. Pikast jutust hoidudes, postitan siia posu märkimist väärt pilte omapoolsete kommentaaridega.
- tööpäev algas päikesetõusuga
- raske töö tulemusena...
- ...valmiski lõpuks päris maja
- koduteel nägime alati päikeseloojangut, kahjuks
Nagu poistele ikka, meeldisid ka meile kõiksugu ameerika autod ning ülivinged neegrituuningud. Natukest lisaraha reisimiseks teenisime ka meie autode ostu ja müügiga.
- '89 Ford "the Beast" F250 5.8L
- '90 Ford LTD Crown Victoria LX 5.0L
- '86 Lincoln Town Car 5.0L
Hullumeelseid näiteid on aga kohalike garaazidest veelgi enam võtta...
Ameerika on läbivalt suur, väga palju kohtab lollust ning üle mõistuse vägevaid asju. Kindlasti riik kus elu jooksul silmaringi avardamas käija - see on lihtsalt ebareaalne mis siin toimub.
- pizza oli suur, õlu oli odav ja sõber oli õnnelik
- landlordi Rusty enda kodu oli sigalahe
- isegi jõuluvana mängib USAs kossu
- igapäevane rahulik õhtupoolik Bourbon streetil
- burksid lihtsalt on paremad, thank you Burger King
Ja siis saabus linna sada rekkatäit pidu ehk kuidas me kolm nädalat kestval Mardi Gras'il käisime. Pidu oli metsik, kus osalesid kõik linnakodanikud, paarsatatuhat turisti ning meie nende seas. Uskumatult vägev ning lihtsalt ilustavast jutust siinkohal ei piisa.
- Wildcards MC esindatus festivalil
- ülilahe landlord Rusty
- pidu meie majaees
- partymonsters
Kõik see aeg oli unustamatult vägev ning nalja sai rohkem kui rubla eest. Täna oleme me maailma ohtlikuimas linnas San Pedro Sula ning seiklus kesk-ameerikas jätkub. Sellest juba mõni teine kord.
0 notes
17'8-19/32"
Seitseteist jalga kaheksa üheksateist kolmekümne kahendiku tolli ehk 5.4 meetrit. Täpselt nii pikk oli meie esimese ehitatud terassi laius - jah, poole aastase reisi finantseerimiseks oleme sunnitud kohapeal ka töötama. Seda küll mitte kõige seaduslikumal moel, kuid eks puskut tehakse igalpool. Nagu kohalikud NOLA't kirjeldavad, elab siin üksteist väga hoidev ja toetav rahvas - linn on viimase poole sajandi jooksul rohkem kui viis korda tugevalt kannatada saanud metsikute orkaanide käest. Ohumomendil jookseb linn kahte lehte laiali, haripunktis lammutab torm kõik siinse segamini ning situatsiooni möödudes tulevad inimesed tagasi ja alustavad üksteist aidates linna ülesehitamist. Ja nii üha uuesti ja uuesti kuni järgmise tormini. Seega meiesugustele backbackeritele siin ehitustööd jagub. Nii vähe kui ma Eestis ehitusega kokku olen puutunud tehakse siin kõike täiesti teistmoodi. Omamoodi naljakas kuid samas kurvastavalt arusaamatu. Eks muidugi teistsuguste ehitusmallide kasutamine on tingitud ka siinsest talvetust kliimast. Tööriistad on ikka tööriistad, kuid mõõdulint on neil täiesti paigast ära - kirjapildis 3-5/16" kuid kõnekeeles kolm ja veerand tolli üks kuueteistkümnendik. What? Esialgu tundus hirmus keeruline, kuid pärast esimesi projekte oleme juba igati harjunud. Meie käe all on valminud neli terassi, paranduse saanud kolm termiidikahjustusega korterit ning praegu nokitseme paari miljoni dollarise eramaja ümberehituse kallal.
- esimene meie ehitatud terass katusega First street'il
- ükskord lammutasime ka
- kohalikud rahvavaenlased termiidid Blogimine on mul siiamaani üsna kehvasti välja kukkunud ning luban nüüd kodustele olla järjekindlam. Teinud ja näinud oleme palju ning seiklusi tuleb juurde iga päevaga - homme ootab meid ees elu esimene tänupüha korteriomaniku perega.
1 note
·
View note
Fishingtrip
Teine vaba pühapäev möödus Antti ja Roy'ga New Orleansi külje all laiuva Pontchartrain järvel kala püüdes. Veepeal tiirutasime ringi üle seitsme tunni, mis ilmselgelt lõppes meie jaoks mõnusalt kipitava päikesepõletusega. Looduse idee jääb igalpool samaks, kuid visuaalselt on siin kõik vägevalt erinev - kõhutäit otsisid kajakate asemel ülisuured pelikanid kes võidu vette kihutades kalu jahtisid, parved suuri Red Trum'e ajasid vaatemänguliselt taga väiksemaid kalu ning merega ühenduses oleva järve vesi oli soodsa tuulesuuna tõttu üsna soolane. Päeva saaki võib pidada üle mõistuse heaks - Antti sai suhteliselt kiiresti kätte väiksema hai ning meie mõlemad Jürvaga tegime isiklikud rekordid püüdes kinni elu suurimad kalad. Troffeedele lisaks läksid uhhaa sisse veel mõned pisemad black trumid ning kolm lapikut raid. Päikesepõletusest hoolimata võib nii kalastamine lausa meeldima hakata.
- boss Antti päeva parima püügiga
- minu grillil hästi maitsev rekordkala red trum
- Jürva kätte saadud black trum
1 note
·
View note
The Big Easy
Meie reisi pikemaks peatuspaigaks on tegelikult sooja kliimaga sõbralik hipilinn New Orleans. Öine lend NYC'st siia oli üle viie tunni pikk ning kõhus mulises jällegi ärev kartus tundmatuse ees. Kui Manhattan oli minu jaoks peletav, siis Kenneri lennujaamast väljudes sain mõnusa äratundmisrõõmu osaliseks - juukseid sasis soe Aasialik briis, silme ees paistis pikk palmipuude allee ning kõrvu kostus mahe soojamaa bluus. Lihtsalt supermõnus. NOLA asub Mississippi jõe suudmes Mehhiko lahe ääres ning asutati 1718 aastal just tänu soodsale asukohale meretranspordiks. Täna on New Orleans USA suurim kaubandussadam ning elu õitseb siin erinevalt ülejäänud riigist täiel rinnal. Linn on toibunud seitse aastat tagasi orkaan Katrina põhjustatud laastavatest purustustest ning ehitus käib pea iga kolmanda maja kallal. Kesklinna peotänav Bourbon street vohab paksult turistidest ning maailma parimat jazzi, bluusi, dixielandi jne kuuleb siin igal õhtul rohkem kui sajalt lavalt.
- New Orleansi sümbol Saint Louis Catholic Cathedral
- kodutänav Magazine Street päikeseloojangus
- maja upitamine Magazine Street'il
- i want to ride my bicycle
- kesklinna pea tänav Canal St.
- turistilõks Bourbon St. Minu esimene postitus New Orleansi kohta jääb teadlikult lühikeseks. Linn on suur ja uskumatult vägev ning muusikamaastik liiga kirju et kahe siin oldud nädalaga adekvaatne ülevaade kirjutada. Igaljuhul rohkem rahul valitud sihtkohaga olla ei saakski, kui vaid siin veel surfamine võimalik oleks...
2 notes
·
View notes
USA, New York
Niikaua kui mäletan on minuga alati kaasas käinud soov reisida ringi Ameerikas, avastada kas kõik on selline nagu Hollywoodi filmides nähtu ning omada isiklikku kogemust sealsest elust ja inimestest. Sellisest ühe otsa piletist olin ma unistanud juba ammu. Taksosõidul lennujaamast linna oli vaatamist palju ning kõhus surises tobe ärevus, ootus millegi supervägeva ees. Igaljuhul sai sellel lühikesel sõidul vastuse esimestele küsimustele - jah, tegemist on väga suure linnaga, siin on uskumatult palju vägevaid ja suuri kastikaid ning junk foodi toidukohti rohkem kui inimesi. Reisi kolm esimest päeva tsillisime New York City südames - sõelusime Manhattani risti-rästi läbi, käisime Broadway'l etendust vaatamas, ronisime King Kongi eeskujul Empire State Buildingu otsa ning loomulikult sõime võimalikult palju american style steak'i ja jõime kõvasti õlut.
- Männakat näitas meile Jürva tädi Vilme, thank you mama bear
- Times Square
- õhtune Times Square
- streets of NYC
- Broadway show
- õhtune vaade Empire State Buildingu otsast New Yorgis veedetud aeg mulle mingit suuremat emotsiooni ei jätnud. Linna arhitektuur on ühtemoodi igavalt kandiline ja kõrge, rääkimata majadest on isegi närviliselt signaalitsevatest kollastest taksodest ülekoormatud autoteed valatud betoonist ning kõnniteed vohavad igatepidi segunenud inimrasside massist. Võimas ja suursugune aga... peletav?
Olgugi et oleme praeguseks juba kaks nädalat New Orleansis elanud ja seiklusi seljataga omajagu, postitan lood tagantjärgi enda jaoks loogilises ajastatuses. Stay tuned...
- another hard day at the office
2 notes
·
View notes
1200 kuubikut Ameerika rauda ehk minu kaua valminud kaunikene
Kui veebruaris sai soetatud uus ratas mille kallal plaanipäraselt terve talve nokitseda, ei teadnud ma veel, et hakkan sõpradega kodulinna uut öölokaali ehitama. Aeg lendas linnutiivul, klubi Buss valmis ja öötööd oli kuhjaga, kuid minu uus parim sõber ootas ikka üsna nukra ilmega garaazi pimedaimas nurgas. Suve lõpuks sain sõbra sõitma ning koos püüdsime putukaid natuke üle kahe tuhande kilomeetri vältel.
- before
- after Motikaga sõitmise emotsiooni tabavalt sõnadesse panna on üsna keeruline, kuid seda saab kindlasti võrrelda kahe tunni pärast väljuva ja pool aastat kestva Ameerika tripi ootusärevusega. Jah, vaata varsti minu blogi uuesti, kuna järgneva poole aasta jooksul arhiveerin oma reisi mälestused just siia.
1 note
·
View note
Jamie Smith 911 nuclear
1 note
·
View note
Türgi ja Hip-Notics kaablipark
Juba mitu kuud tagasi sai otsustatud et oma veelauakeskuse eestvedamisel peaks ära nägema ka mõne teise kaablipargi. Siin ma nüüd lustin Hip-Notics'i viie mastiga kaabli järvel kus on kokku seitse sigavinget obstaaklit.
Igaksjuhuks on keskusel veel üks kuue mastiga suusatajatele mõeldud slaalomijärv ja kaks 2.0 süsteemi. Elu keeb täie hooga, kuid tänu off seasonile on siin võrdlemisi rahulik - keskuses peatub kokku ligi 30 kaablihuvilist ning järjekorrad on olematud. Mõnus, kas pole?
- slallijärv ja venitav Vidrik
Neli kuud ujumistrenni on ennast rohkem kui ära tasunud. Esimesel päeval sõitsime koos kukkumiste, starti jalutamiste ja väikese pausidega kokku seitse tundi. Seda on kümneid kordi rohkem kui suve maksimaane 15 minutit sõiduaega. Tänaseks oleme Türgi pinnal olnud kuus päeva, millest üks kulus Antalyas ringi seiklemiseks ning lihaste taastamiseks seebimassaasis.
- jah seal taamaal paistavad lumised tipud kus praegu lauaga sõita saab
- loojang katuseterassilt
Plaan on natukene veel harjuda kohaliku kaabli ja obstaaklitega ning siis filmida ja pilte klõpsida, millest osa kindlasti ka minu blogi seinale jõuavad.
1 note
·
View note
Lynxmobile at it's best
0 notes
Näpud masinas...
Motikat ümber ehitades olen mitu korda jõudnud endalt küsida mida ma teen? Ühegi mootori sisse ma varem nii süviti nänud ei ole ja veel vähem tunnen ma elektriskeemi. Kahe päevaga olen õppinud liiga palju uusi termineid, näinud sadu hammasrattaid ja kruvinud lahti lugematul hulgal polte. See kõik tundub hirmuäratavalt huvitav...
2 notes
·
View notes
Trenn
Mõned kuud tagasi lisandus argipäeva arvestatav kogus lisaaega ning sisutada otsustasin seda trenni tehes. Valik langes ujumise peale ning eesmärgiks oli tol hetkel ennast lihtsalt talvel liigutada. Täna käime mõnusa pundiga kolm korda nädalas ujumas ning distantsiks juba 1250 meetrit ehk 50 otsa. Minul nüüd sihiks silme pisut liha oma kontide ümber kasvatada ning võhma juurde treenida, et tuleval suvel kaks korda kauem veelauaga sõita jaksaks.
Trennipäeviku kui sellise kirjutasin arvutisse 15. jaanuar ning sellele järgnenud 30 kalendipäeva jooksul ujusin 11 kilomeetrit ning sõitsin Austrias 6 päeva lumelauaga. Tulemuseks mõnusalt hea enesetunne ja kehakaalu tõus viie kilo võrra 81 kilogrammini. Arenguruumi veel on, spordikotist puuduvad ujumismüts ja tibukukkurid ;)
0 notes
Aukudega vulkaanimees.
Heti
0 notes
See hetk, kui sa avastad, et hommikul Tallinnasse sõites oled kindalaekast leidnud vana hea plaadi ja terve tee kõva häälega kaasa laulnud...
2 notes
·
View notes