roosakas

[roosakas]

Vool ei püsi.

Võtad voolavast jõest ämbritäie vett, aga vesi ei voola enam ämbris edasi. Aga see on just see vool, mis sind vee juures kütkestab. Mitte vesi. Jah, see vesi ämbris on sinu ja sa saad seda ämbrit turvaliselt jõekaldal emmata. Aga selle ämbri vesi ei voola. Ja see jõgi, mis voolab, tema on sinu jaoks ohtlik. Kannaksid ta veed sind kodupaigast ainult kaugemale, kannaksid sind kuni too jõgi lõppeb. Aga millega ta lõppeb? Kas sillerdava lahesopiga või mühiseva kosega?

[roosakas]

Kirik.

Lebasin seal vannitoa põrandal koos temaga. Tema nuttis. Mina hoidsin tema pead enda süles. Vaatasin enda ümber ringi. Tops. Tops vatipulkadega. Vatipulkade kogum oli kui hulk valgeid peakesi. Pealtvaatajad ja taustategelased. Kirikukoor ehk. Vaatan veel. Seinapeegel. Meenutab kiriku vitriinakent. Korraks tekib ülev tunne. Istun ja vaatan kuhugi ülespoole. Justkui nagu olengi kirikus, sakraalne õhkkond. Nagu oleks miskit ülevat taevast alla sirutanud ja mind riivanud. Tekkis tunne nagu istuksin renessanss aja maali kompositsiooni keskel. Aga ometigi, oli üks asjaolu mis segas kõike. Märkasin seda. Seal oli ka Oral-B suuloputusvahend. Ja tema ei tahtnud moonduda. Mitte nagu peegel või vatipulgad. Ma võin ju kollaaže teha, aga seda Oral-Bd ei osanud ma kompositsiooni paigutada. Ja maal oli rikutud. Kirik kadus. Nutetud pisarates ei olnud enam mitte kunst vaid valu.

[roosakas]

Ridva otsas.

Mees viibutas enda ritva ja ta õngekonks kadus laine alla peitu. Aga oh seda õnnetust, ei jäänud konksu otsa soovitut. Sinna oli jäänud palju rohkem. Ettenägematult ning uljalt oli ta vehkinud oma õngega ja nüüd oli sööda alla neelanud kogu meri. Ning nõnda siples ka kogu meri tema konksu otsas. Või siis pigem siples mees ise teisel pool õnge. Seda kõike oli nii kuradi palju. Kas mehe saatuseks oli järgida oma konksu teekonda? Või kas ta tõesti peab leidma nii palju rammu, et tõmmata meri mere seest välja? Kummal pool ritva seisab võitja?

[roosakas]

Jeesus on narkar.

Puud on kurvad, taevast vahib vastu kurbus, peeglist vahib vastu kurbus. Äkki ta pole kurbus vaid midagi täiesti muud, aga ta vahib mind kõikjal. Ja juba kaua. Piieldes ta justkui hindab mind. Proovin ju ka mina teda vaadata, aga ei ole minu pilk nii tungiv kui tema oma. Selle ajaga kui mina olen löönud oma põrnitsusega temast välja väikese killukese on tema end minust läbi löönud ning varastanud kopsust mu õhu ja südamest mu tuksed.

Miks ometi. Miks on seda vaja? Ei ole ju ta alati selline olnud, ei ole ju alati mina selline olnud ja ei ole alati ka maailm selline. On momente. Ei tea kas näen ma siis selgelt, kas on valgus sirutanud enda sõrmed välja ja näidanud mulle teed. Või on ta sirutanud oma sõrmed välja selleks, et kookida minu silmade kallal. Ma ei tea. Aga need momendid on.

Olen kõndinud mööda metsateid ja karjunud joovastusest kuni mul valus hakkab. Ja siis veel karjunud. See sama puudemass mille peale ma karjusin, olen neile ka pihtinud. Ka sealt samast massist vaatab vastu see, mis tahes ta ka on. Olen tundnud seda pakatavat armastust enda sees, armastus mis kriibib ja tahab kogu maailma enda alla katta. Aga miks solvub see armastus nii kergelt ja miks tahab ta katta ainult neid maailma osi, mis mulle meeldivad? Või neid osi mille meeldimine ei paista minu jaoks olevat häbistav taak.

Olen kõndinud mööda neid radu seal metsas, rutates selle kogunemispaiga poole. Seal kus nad kõik mind ootavad. Seal paigas kus nad varjust välja hüppavad ja mind õnnitlevad, kallistavad, tänavad. Sest olin lahendanud probleemi nõnda labaselt kerge vastusega. Nõnda labane oli too vastust, et keegi pidi 2000 aastat tagasi selle eest kannatama ja näiliselt asjata. On ju öeldud, et messias tuleb tagasi ja taevariik langeb meie maailma rüppe ja nõnda põimuvad nad ka üheks. Ja messias on tulnud ju tagasi. Ja siis uuesti läinud. Korduvalt. Tuli ta tagasi ka minu kujul ja jättis ta ka minu.

Mängisin vististi selle loo kõiki tegelasi ja mängisin neid ainult enda jaoks. Olin päästja Nazarethist, olin Juudas ja reetsin end iseendale, olin ka enda jüngrid, hoidsin naelu ja haamrit ja olin ka see kes need naelad endale ihusse tagus. Ja nüüd olen ma kõik see, mis ootab seda tagasitulekut. Oli see ju niivõrd selge ja naeruväärselt lihtne. Oligi vaja kõigest kõikehõlmavat armastust. Armastus, mis ei kahanenud ära andes, sest tagasi tuli ta kümnekordselt. Kergelt libisesid mõtted üle sõnadeks, kerge tundus mõeldamatu ja kerge tundus lõputu mäng teistega. Ehk iseendaga. Nagu selgus.

Valus oli see hoop kui minu paradoksaalselt udune kirgastus lahtus ning tulin tagasi siia, kus olin olnud ja kus olen ka nüüd ja kus ehk olen ka edasi. Kui ei peaks tulema minu enda teine tulemine. Ja kolmas ja neljas. Ja viies. Ja… Aga kui palju on vaja neid tulemisI?  Nii ahistavalt lähedal on taevariik, aga me keeldume ulatamast välja käe. Rusuv on see kosmiline nali. Nutt, naer, karjed, ohked ja lihtsalt vaikus, ei saa ju kõike korraga. Kui mitu tuhat aastat peab minema mööda? Ilmselgelt kahest tuhandest ei piisanud.

Kuivõrd napakas on me olukord. Oleme enda vangikong, oleme tinapomm jala küljes, oleme ka see jalg mille küljes too pomm on. Oleme kongivõti, mis puhkab meie väsinud ning kurnatud pihus, oleme need trellid taevaruudu ees, oleme see uks mille saaks võtmega avada. Oleme kõik see ja millegipärast oleme otsustanud, et oleme ka edasi. 

Raske on ette heita teistele, et nad ei ole nõus ennast paljaks koorima, ei ole seda teinud mina ise, me ise. Kuidas saabki saada vastu kõike kui pole antud kõike. Kui annaksin ära kõik siis kas annaksin ära selle ka kellegi teisena? Kas kunagi anname me selle kõik ära? Ja kas lööb lainetama see uinunud kurb järvekene? Kas oskan seda kellelegi teisele sisendada? Seda tunnet, see tunne, mis mind vallutas, allutas ja mind siis üksindusse pimedusse jättis. Kas saan seda kellelegi tuua ja kas ta ka päriselt mõistaks?

Ja oh, võiks juba käes olla minu uus tulemine.

[roosakas]

Tüdruk punases.

Punased roosinupud, punane looklev siid, punane soe jume nahal. Midagi sensuaalset. Midagi meelitavat ja võrgutavat. Midagi, mis võib sind ootamatult oma kindluses kõikuma lüüa. Ei tea kas teda laita või hoopis end tema ette heita. Häbeneda iha või katsuda ihu. Uus ning võõras ning seega ka paeluv. Aga kas selles ka piisavalt paela, et siduda üks sõlm? Ja kui on, siis milline sõlm sellest tuleks? Punane püüab pilku, vererõhu tõstab ta lakke. Sa oled tüdruk punases.

[roosakas]

Tüdruk rohelises.

Mets. Rahustavalt roheline. Korraga nii küsimusi esilekutsuv, kui ka neid vaigistav. Alati meelitamas mind enda sügavustesse. Alasti keset metsa, jooksmas ragiseva ja kriime jätva võsa vahel, lamamas pehme ja mahlase sambla sees: kujutluspilt, mis on paljudel peas kuju võtnud. Kuju võtab ta ehk sellepärast, et igatseme millegi ürgse ja millegi puhta järele.  Olen pikalt end tahtnud metsa ära kaotada ehk isegi saada osaks temast. Mõneks õrnaks viivuks ka saanud tunda seda osaks saamist. Kui lihtsalt ei suuda temasse eksida, siis proovin metsas olles kasvõi enda pähe eksida. Mets ei pruugi alati soe olla, aga ikka öeldakse, et ta on vaese mehe kasukas. Sa oled tüdruk rohelises.

[roosakas]

Tüdruk valges.

Valge lina ja pesuga voodiase. Nii kutsuv ja soe, eriti peale pikka kurnatust. Lased enda nõrkenud kehal sinna kukkuda ning juba oled uinutatud. Sul on soe. Aga voodisse langed lõpuks ikka ainult selleks, et sealt uuesti hommikul tõusta. Ja kunagi ei tea, et kas see on see sama voodi, mis sind järgneval õhtul ootab. Ehk mõni muu ase, mõnda teist värvi pesuga. Ja nagu magamisasemetega ikka, nad jahtuvad. Hommikul sealt tõustes tunduvad nad kui maailma kõige soojemad asjad ning nende embusest midagi muud ei tahakski. Aga õhtul, kui ase on saanud terve päeva jahtuda, võib ta tunduda kõle ja külm. Ja kui sinna pugeda ei saa, siis külmaks ta vist jääbki. Tagasi ta sind ei kutsu. Valge on nii puhas, aga määrida on teda kerge. Sa oled tüdruk valges.

[roosakas]

Andmise eetika.

Ütle kellelegi, mis on tuul ning ta teab, mis see on. Lase tuulel inimese põske paitada ja ta mõistab, mis see on. Teadmine ja mõistmine, nad on eristatavad, mõistmine trumpab teadmist.

Anda on hea, seda ma olen teadnud pikalt, aga see oli sellel varakevadel, kui ma istusin kahe oma sõbraga ühes elutoas, kui ma hakkasin andmist paremini mõistma. Võttis aset kolme inimese vestlus, mis algas ängi, pettumuse, kurbuse, hirmu, lootusetuse ja viha väljendamisega ning lõppes millegi ilusa leidmisega. Millegagi, mis pani mind mitmeks tunniks kõhus sooja ja tervendavat pallikest tundma. Leidsin enda jaoks uue eluviisi, mida me kõik oleme kohati kas kogemata või meelega viljelenud. Aga nüüd ma olin ta avastanud ja nüüd mõistan ja oskan pürgida sellise eluviisi suunas.

Andmise eetika, nii ma ütlesin endale. Olin mõistnud, et kõik see äng, pettumus, hirm, lootusetus ja viha, tuleneb inimeste ahnusest ning sellest, kui vähe või palju on keegi nõus teisele andma. Ja ma ei räägi ainult materiaalsest andmisest, pigem pean silmas neid asju, mida inimesed nii kiivalt enda peas ja südames peidavad. Ühel või teisel põhjusel me kas unustame anda, teeme seda valedel põhjustel või isegi ei mõista miks, millal või kuidas seda teha. Anname liiga vähe. Olin leidnud probleemi, olin leidnud lahenduse, aga teadsin, et mina olen see üks tilluke killuke sellest lahendusest. Mina saan ainult ennast andma panna. Ei saa ma teistele öelda kui palju või vähe nad seda tegema peaksid. Veel vähem saan ma neile öelda, millele või kellele end anda.

Tuleb ette, et vahel on mul kõhus sooja ja tervendava palli asemel mingi külm kramp. Tahan midagi nii väga, et unustan iseenda püstitatud eetika. Annan ja ei saa.  Jonnin. ‘’Aga ma ju tahan. Nii väga.’’ Inimesed saavad tõestada enda tõelist vaprust alles siis kui nad kardavad. Ja selle andmise eetikaga on samamoodi. Ebakindlus ja oht manavad tihti esile inimeste ehedamad küljed. Sinu andmine ju peab olema ehe, kui annad, teades, et sinu andmisest see kaugemale ei pruugi jõudagi. Siis äkki ongi käes see moment, kus sa tead, et sa annad andmise pärast. Tead, et sa ei ole enam kaupleja. Tead, et ilusad asjad vahel tõesti juhtuvad. Tead, et sa õitsed.

Ja tõesti tuleb teadvustada ja mõista, et andmine ei ole kaup. Sa ei ole kaupleja, sa ei tohiks olla kaupleja. Sa oled investeerija. Iga ‘’summa’’ mis sa investeerid, ole teadlik, et see võib kaduda. Majanduskrahhid ongi ootamatud ja kui nad nii ootamatult tulevad, ära ole pahane kellegi teise peale, see ei olnud tema süü, et sa investeerisid. Sinu professioon ongi riskantne.

Ja ära unusta seda kõige olulisemat!!! Sa ei investeeri millessegi, mis on sinu jaoks tähtis, vaid sinu jaoks on tähtis see, millesse sa oled investeerinud. Sa ei anna inimestele sellepärast, et sa hoolid neist, sa hoolid inimestest, sest sa oled neile andnud. Andmine ei tule armastusest, armastus tuleb andmisest. Anna. Õilmitse.

[roosakas]

Jooks

Tuks-tuks-tuks. Kõik oli pehme, kõik oli hästi. Tuks-tuks-tuks. Pime oli. Hõljusin tühjuses. Tühjuses mis oli kui ema hoolitsev embus, tühjus mis koosnes puhtast armastusest ning kaitses kõige halva ja ärritava eest. Ainsaks häirivaks asjaks olid mõned kauged kummalised helid. Tuks-tuks-tuks. Aga see lohutav tühjus, ta kasvas iga päevaga aina kitsamaks. Kasvas lõpuks nii kitsaks, et murdsin end sealt välja.

TÜMPS-TÜMPS-TÜMPS. Õrnad tuksatused olid asendunud keha rappuma panevate mütsatustega, kummalised ja kauged helid kriiskasid nüüd mul peas. Pimedus oli jäänud, aga temagi oli muutunud. Läinud oli soojus ja armastus, tulnud oli hirm ja teadmatus. TÜMPS-TÜMPS-TÜMPS. See kõik oli uus, üks uus kummaline maailm. Ja ta oli pealetükkiv. Lagunenud oli tamm, pealetungivad tulvaveed raputasid ja sasisid mind halastamatult. 

TÜMPS-TÜMPS-TÜMPS. Peagi aga muutusid nii mütsatused kui ka teised helid tuttavaks. Pimeduses hakkasid kuju võtma pildid. Või oli seal vaid üks pilt? See kõik õõtsus ja libises minust mööda. TÜMPS-TÜMPS-TÜMPS. Hirm lahtus ning ta asendus pelgliku uudishimuga. Ka mütsatused muutusid pehmemaks ja andestavamaks. Järsku lõhenes ka see pimedus, alles sel momendil mõistsin ma mis on pimedus. Tema taandudes täitus maailm värvilise virvarriga. Taamalt voolasid üle kogu ilma valguse kuldsed ojad. Õõtsuvad pildid, mis olid hetk tagasi oma monokroomse tühjusega mulle vastu jõllitanud, sillerdasid nüüd kõikvõimalikes toonides.

Tümps-tümps-tümps. Koos värvidega lõid õitsele ka mõtted minu peas, ma hakkasin mõistma. Võrratud, kuid ometigi tähendusetud pildid muutusid asjadeks, objektideks. Meeliülendav muutus hoomatavaks. Tümps-tümps-tümps. Igas ilmakaares laius rohelise vaibana mets ja võsa. See vaip, ta oli läbi pikitud pikkadest radadest ja üks nendest näis mulle kuuluvat. Ka need ebamäärased ning müstilised helid omandasid lõpuks tähenduse. Kohati siristas mõni lind, kusagil kägises mõni puu. Ja need mütsatused. Nad olid minu. Mina tegin neid. Oma jalgadega? Tümps-tümps-tümps. 

Ma jooksin! Ja see olin hoopis mina kes õõtsus ja libises kõigest mööda. Ja ma ei olnud sugugi ainus! Vahel kattusid rajad ja ma sain joosta kellegagi koos, vahel kuulsin vaid kellegi teise ragistamist või nägin läbi võsa tema põgusaid vilksatusi.  See kõik oli kui üks meeletu tants. Tümps-tümps-tümps. Ja see maailm milles me lippasime, milline oli tema ilu! Need imetabased tundmused,  need lõputud vaatemängud mida mets mulle esitles, nad imesid mind endasse.  Tümps-tümps-tümps. Kõik see pani mind naerma, nutma ja ohkama, seda kõike ühel ajal. Selles uues avastatud ekstaasihoos ei suutnud miski minu sammu aeglustada. Vaevatult lendles üks jalg teise ette ja sama vaevatult avasin oma naeratusega ennast teistele lippajatele. Tümps-tümps-tümps.

Kuid ka see ei kestnud lõputult. Minu tähelepanu hakkas köitma hoopis see rada mida mööda ma suundusin. Kas ei olnud ma algusest peale jooksnud? Mul pidi ju jooksmiseks põhjus olema, ma pidin kuhugi jõudma. Ja nõnda fikseerus minu pilk kaugusesse, ta proovis ennast horisondi taha puurida, aga jäi alati ühe punkti taha kinni. See oligi ‘’see’’. See punkt. Selle tillukese horisondi punkti taga peitus mu eesmärk. Olin jooksnud teadmata kuhu ma jooksen, aga nüüd oli see teadmine mul pihus ja see innustas mind. Ja ma jooksin. Tümps-tümps-tümps.

Jooksin nagu meeletu, mu jalgade mütsumise rütm polnud ealeski varem nii kiire olnud. See ihaldatav punkt seal horisondi taga, alati kasvas ta punktist suuremaks ja ma ei jõudnudki punkti taha. Punkti laienedes rullus mu jalge all looklev rada aina edasi ja edasi. Tümps-tümps-tümps. Mu tempo tõusis. Punkti tagune ‘’see’’ pidi saama minu omaks, mingi tühine rada ei saanud mind takistada. Jalad välkusid, leemendasin. Jooksin. Tümps-tümps-tümps. Jooks ei võinud lõppeda. Tümps-tümps-tümps. 

Tundsin kuidas midagi hakkas muutuma. Ma pidin olema lähedal! Ja tõesti, lähedal ma olingi. Aga millele? Tümps-tümps-tümps. Jalad valutasid. Kuldset valgust pilduv taevaratas hakkas peitu pugema. Tasahilju trügis pimedus tagasi. Tümps-tümps-tümps. Üle pika aja eksis minu pilk oma sihilt, uuesti langes ta rada ümbritsevale. Ei olnud värve, ei olnud mängu ega joovastust pakkuvat ilu. Olid vaid närbunud õied ning kõhetud männijässid. Tümps-tümps-tümps. Pilk libises taas äsja ihaldatud punkti poole. Jah, punkti seal enam ei olnud. Aga ka punkti enda taga ei olnud midagi. Ainult tühjus. Nii erinev sellest valgusest ja elust millest olin kunagi joovastunud. Tümps-tümps-tümps. 

Kõik oli nässu läinud. Saamata oli jäänud ‘’see’’, läinud oli ilu, läinud oli kõikehõlmav ekstaas. Vastu haigutas vaid tühjus. Julmalt laiutas ta oma lõugu. Tümps-tümps-tümps. Samm ei tahtnud aeglustuda, kindlalt viis ta mind edasi. Tümps-tümps-tümps. Sihikindlalt jõudis minu nüüdseks jõuetu keha kohale. Lõpp oli käes. 

Tümps-tümps-tümps. 

Tuks-tuks-tuks.

[roosakas]

Tuleloor.

Rändas kord laia ilma peal üks mehike. Oma rännaku käigus avastas mehike end ühelt laagriplatsilt. See laagriplats oli oma sadade inimeste ja lõketega niivõrd tohutu, et meie mehikene ei osanud seal algul midagi peale hakatagi. Nii palju inimesi, nii palju lõkkeid, kuhu ta pidi siis minema? 

Ja nii eksles mehike laagriplatsil pikka pikka aega. Eksles kuni ta leidis ühe nurgakese, kuhu keegi ei olnud veel lõket püsti seadnud. Ja mitte ainult ei olnud seal ruumi lõkke jaoks, aga see nurgake oli mehe jaoks ka niivõrd armas ja tore. Imestades, et keegi polnud temast ette jõudnud, hakkas ta suure rõõmu ja elevusega askeldama ning varsti säriseski armsaks saanud koha peal üks vilkuv tuluke. See oli küll tilluke, aga tema õhku limpsivad keelekesed olid soojad ning kutsuvad.

 Mehikese pilk eksles tantsivate tuleniidikeste vahele. Mehike tundis tule sooja paitust oma nahal ning iga julgustava paiga muutus see lõkkeplatsike tema jaoks veelgi armsamaks. Mehike heldis. Oma hoolitseva käega proovis ta lõket nõnda sättida, et see saaks ikka suuremaks ja suuremaks kasvada. 

Laagriplatsile laskunud öö ei häirinud karvavõrdki meie mehikest, sest temal oli silmi ainult ilutseva tuleaseme jaoks, mis sülitas tumeda taeva poole kuldseid sädemeid. Suure armastusega sättis mehike lõket niipiidi ja naapidi, suure armatusega sosistas ta lõkkesse sõnu, mis pidid selle veelgi eredamalat ja soojemalt lõõmama panema ning seda nad ka tegid: üha kõrgemaks kasvasid taevast õgivad tulesambad. 

Ja siis see lõpuks juhtuski, keegi astus kõrgustesse ulatuva kuldse tuleloori tagant välja ning istus mehikese kõrvale maha. Ning nii nad istuvad seal kahekesi, keset seda tohutut laagriplatsi oma lõkke ääres. Istuvad seal ning hoiavad koos seda lõket elus, hoiavad teda elus, et teisel oleks soe.

[roosakas]

Loobumise kaunis kunst.

Loobumata oma paanilisest vajadusest olla ilus, hea, andekas ja tark, ei õpigi keegi sind kunagi tundma.

Loobumata oma kindlast jalgealusest, jättes vahele kukkumise, ei saagi keegi sind kunagi kinni püüda.

Loobumata oma petlikust tugevusest, laod müüre ning vorbid maske, kuni leiad end müüri tagant üksikuna. Ainsaks seltsiks see keegi võõras, kes sind peeglist vahib.

Oma õrnuses sa võitled nii aralt. Kuid peaksid loobuma sellest argpükslikust võitlemisest ning hoopis nutma vapralt.

[roosakas]

Suhkur.

Ärkan üles, kõht on tühi. 

Lakun huuli, tõmban ninaga õhku.

 Tahaks suhkrut. 

Hambad sügelevad. Raputada keelele, suhkrut natuke. 

Tuulan ringi, leian terakese. 

Kaob moka vahele.

 Mmmm. 

Suhkur. 

Tahaks veel. 

Kus on suhkrut. All laua peal, väike suhkrukuubik.

 Mmm. Hea. Veel. 

Veel suhkrut. Kust saab?

 Sahvrisse. 

Nälg. Kiiresti sahvrisse.

 Oh, suur kott. Kui hea. Lahti ja suhu. 

Kui hea, suhkur mu suus, suhkur mu keelel.

 Veel suhkrut. Kallan suhu. Nii palju suhkrut, kogu suhkur, mis ma tahtsin. 

Kallan tühjaks. 

Kõik on näos, sulab suus.

 Magus.

 Hea. 

Liiga magus.

 Oh kui halb.

 Suhkur mu näos, suhkur mu silmis. 

Kõik kleepub. Halb on olla. 

Ma hakkan kohe oksele.

[roosakas]

Varjumaailm.

Elame varjumaailmas. Või siis hoopis omakorda selle maailma varju all. Aga me elame seal. Seal kus kõik lõppeb, olgu ta hea, halb või midagi kolmandat. Seal kus kõigest jääb maha tema enese tume siluett, siluett, mis päikese langedes, ehk aja möödudes, venib aina pikemaks ja pikemaks, siluett, mis deformeerudes muutub mingiks tontlikuks karikatuuriks. Üks sentimeeter armastust kasvab meetripikkuseks südamevaluks, üks vale samm venib teab kui pikaks kahetsuseks ja üks lapsepõlv muutub eluaegseks nostalgiaks.

 Maguskibedad on nende varjude suudlused ja embused. Laveerime kustuva valguse käes suurust koguvate siluettide vahel, lahmime ja krabame lootuses, et kätte satub midagi, mis sinna ka jääks. Midagi, mille külge me saakski klammerduma jääda, midagi, mis ei libiseks sõrmede vahelt pelga varjuna.

[roosakas]

Ratastel altarid.

Vahel bussiga sõites soovin, et ei tulekski seda peatust. Soovin, et see räämas buss jääkski sõitma ja soovin, et need kõrvaklapid saaksidki mulle kõrva jääda. Bussiga sõites tunnen midagi haruldast. Tunnen rahu, sest sel hetkel ma ei peagi midagi tegema ning mul ei olegi kuhugi minna või kuskil olla, sest ma olen ju juba teel. Minu ainsaks ülesandeks on tühja pilguga mööda libisevat maailma uurida. Miks ei võiks see tobe buss kuhugi õndsasse tühjusesse sõita, miks peab ta iga kord minu peatusesse jõudma ja nõudlikult oma uksi laiutama? Minu altariks on Tallinna bussid.