paulakirjutab

[paulakirjutab]

Valmis!

Ma olen täiesti läbi, vahepeal oli selline tunne, et kõik läheb nii kergesti. Poole pealt läks kõik väga raskeks ja muidugi kotiolot kah asja kergemaks ei teinud, aga neist ei tahagi praegu rääkida. Kui nüüd keegi kirjastustest vastaks. Rääkisin ühe Eesti kirjanikuga ja andsin talle veidi lugeda ja ta küll soovitas kirjastustele saata. Ta paistab üldiselt väga otsekohene ja kiitis, aga ma niipalju ei tunne teda, et oleksin kindel, kas siis on avaldamiseks kõlbulik. Kodus pole kellelegi näidata. Huvitav, kas teisi ka selline jube ebakindlus vaevab? Eestis oleks hea, marsid kusagile sisse ja suhtled otse inimestega, aga siin käisin Helsingis kirjamessuilla ja isegi ei julgenud pooltega juttu teha. Kui inimene ikkagi ajaloost kirjutab ja vaatad otsa ja saad kohe aru, et tark inimene on hoopis teistes sfäärides, siis mida ma ikka küsin, neil on niigi tegemist, esinemised ja kõik. Õnneks ühte ma varasemaks tundsin, olin kunagi ta mingis loengus või koolituses käinud.

Noh, see emotsioon on nüüd välja kirjutatud, aga tunnetila on sekava, ütleks. Proovin lasta kõigel settida ja äkki keegi vastab.

[paulakirjutab]

Sul tuleb ainult endale tõestada, et suudad endast parima anda. Sa ei pea kellelegi teisele mitte midagi tõestama. Serena Williams

#paulabritasheepe

[paulakirjutab]

Uus algus

Oh jeerum! Oleks ma arvata osanud, et see kirjutamine poole pealt nii raskeks läheb. Vahepeal üldse ei kirjutanud, mõtlesin, et las olla pealegi. Siis aga John rääkis just lastele, et ettevõetut pooleli ei jäeta. Mis te arvate, kas läks hinge ja kas ma ei võtnud isiklikult. Nutt tuli peale, ehkki John ei öelnud seda mulle ja isegi ei proovinud kuidagi nõmedalt vihjata. Lihtsalt tabas valusalt. 

Nüüd liigun küll lõpule kogu aeg lähemale. Umbes mingi 30 lehekülge veel. Sündmused on mul kõik välja kirjutatud, aga näis. Kas saan jõulukingitusi teha? Kas keegi üldse avaldab? Äkki on täiega nõme? John ju kiidab hoopis midagi muud, ta ei saa ju eesti keelest aru. Soomlased on ka alati nii viisakad, isegi need, kes eesti keelest aru saavad.  

Hoidke mulle pöialt. 

[paulakirjutab]

Jätkan

Vaatasin selle esimese peatüki hüüatuse üle ja hetkeks oli veits piinlik, ühe hingetõmbega kirja pandud ja mu tavapärasest liigendusest polnud jälgegi. John pistis teksti googletranslate’i ja kergitas kulme. Mis seal ikka kergitada, eks ma sain ise ka aru, kui läbisegi seal asjad olid. 

Aga olgu. Ma ei hakka seda parandama, las ajaloo jaoks jäädagi selline. Tuglas oli vist see, kes elu lõpuni oma novelle ümber tegi. Kui ma kunagi novelle peaksin kirjutama - kunagi ei või teada, eksole - siis ma jätan selliseks nagu need sel ajahetkel olid. 

Britta lugu edeneb. Ühtegi pealkirja ei tule veel pähe, aga las lugu saab enne valmis, siis teen laia-ringi-küsimuse. Varsti julgen ehk esimese peatüki üles panna. Seni kirjutan siin enda julgustamiseks. 

Karin luges ka mu blogi ja seekord lõpetangi tema sõnadega: “Sa suudad paremini küll.” Tore, kui laps sinusse usub :). 

[paulakirjutab]

Hakkasin pihta

Appikene ja help ja apua! Nüüd siis hakkasingi blogima! Mõtlesin juba pikalt, et peaks, aga siis kribisin seda Britta lugu teha ja see viis täiesti ajataju minema. 

Et miks ma kirjutan seda siin? Ole ise kahe lapsega kodus veidi võõras kohas veidi võõraste inimeste keskel. Mees mul ei räägi isegi soome keelt ega eesti keelt. Mis sa ise teeksid, kui eesti keeles saab rääkida ainult emaga skaibis või nüüd on zoom ka tulnud. 

Ja siis veel - see Britta loo kirjutamine on täiesti võimsalt haarav. Ime-li-ne!!! Mulle on alati meeldinud asju kirja panna, aga siis kui Kelly sai kaheseks, siis ma otsustasin, et nüüd teen ühe loo, et kui Karin kolmteist saab - see on viie aasta pärast - siis on ta ema kirjutanud ägeda noortejutu. 

Veidi endast. Tegelikult ei ole ükski nimi siin blogis päris nimi, Jätsin algustähed samaks, aga John ütles, et ei tasu me pere kõigi nina ette laotada. Some privacy. Olen sellega täitsa nõus. John ei ole soomlane, nagu ma ütlesin, aga täiesti soomlase moodi, iseäralikult rahulik ja malbe. Ükskord vaatasin teda töökoha mingil üritusel. Istusid soome kolleegiga kõrvuti ja jõid vaikides õlut. Normaalne! Mina nii ei saa, mul peavad sõnad voolama ja John on hea kuulaja. 

Meil on kaks tütart, kahene ja seitsmene. Ja ma olen elanud ligi kaheksa aastat Soomes! Me mõlemad oleme. John ütles ühel päeval lihtsalt, et kolime õige Soome. Ma olin algul et what, aga siis mõtlesin, et okei, miks mitte. Seni olime elanud Eestis, ja veelgi ennem elas John Belgias ja enne seda Londonis. 

Mina olin Belgias praktikal ja sealt see kõik algas. John käis meil arvuteid seadistamas ja jäi veidi pikemaks :). Kui me abiellusime, siis kolisime Eestisse, aga talle väga ei meeldinud. Ta ei ole küll mustanahaline, aga kogu aeg pidi kokku puutuma sellega, et miks sa eesti keelt ei räägi. Ta on õppinud ja ma olen ka õpetanud, aga lõpuks leppisime kokku, et mina räägin tüdrukutega eesti keeles ja tema inglise keeles ja kõik on fine. Polegi väga vahet, mis keeles ta vaikib. Tal oli Soomes kohe töökoht ja päris tasuv, aga ma tahtsin ka midagi ise teha, aga pidin enne soome keelt õppima. Siis olin lasteaias abiõpetaja. Lastentarha ehk lasteaed on hea nimi. Ma alguses ütlesin järjekindlalt lastentahra, sest see oli tuttav nimi ja tundus tuttav sõna. Oligi - tarha on aed, aga tarha plekk, lapsed teevad tahroja, ehk plekke. 

Ja siis ma hakkasin kirjutama. Te ei usu võibolla, sest ma isegi ei taha hästi uskuda, aga mul on juba sada lehekülge juttu valmis. Niipalju ütlen, et üks tüdruk tuleb isaga Soome eesti kurjategijate eest pakku ja on päris palju kismat ja tagaajamist ja actionit. 

John ei saa seda küll lugeda, aga ma olen talle rääkinud ja ta on üsna impressed. Ta hästi struktureeritud mõtlemisest on ka päris palju kasu, sest ta pidevalt küsib, et wait, kust nüüd see tegelane tuli või miks ta nüüd sedasi tegi. 

Ühesõnaga. Nagu Rousseau ütles, et peaaegu kõikides toimingutes on algus kõige raskem. Aga algus on nüüd blogiga kah tehtud ja võibolla - ilmselt kindlasti - ma panen siis mõne peatüki üles ka. Äkki mõni kirjastaja tahab välja anda, aga sinnani läheb veel aega. 

John ütles, et ma kirjutaksin alla Author, aga las see veel ootab. Karin küsis, et kas ma olen nagu Kristiina Kass. Tema raamatuid ma olen ikka ostnud ja ette lugenud. John loeb inglise keeles. Pere on päris tugev tugi ja John annab mulle kirjutamiseks aega alati kui ma seda vajan, aga tegelikult ma ootan täitsa võõraste arvamusi. Sellest siis hiljem, kui mõne peatüki julgen avaldada.

Järgmine kord kirjutan endast vähem, kirjutamisest rohkem. Ja sellest ka, mis mind siin ümbritseb. Mu loos on tegelikult päris palju tegelikke inimesi, kellega te võiks enne tuttavaks saada.

Nii et moi ja hei! Järgmise korrani!

[paulakirjutab]

Peaaegu kõikides toimingutes on algus kõige raskem.

Jean-Jacques Rousseau