kummikvillu

[kummikvillu]

Lämbumine

Igapäeva elu rutiin on lämmatav. Olgem arusad, ei ole rutiini, aga keegi surub seda peale. Tulla koju võiks tunduda, et tulen puhkama ja teen, mida tahan. Ei. Ma tulen koju ja mul on alati üks lapsevanem, üks vinguv lapsevanem, kes muudkui ütleb, mis kõik mul tegemata on.

Kunagi oli elu lõbus. Elu ongi lõbus! Ja midagi ei juhtu kui need nõud on pesemata, need pesud on pesemata jne.. Laske mul omas tempos toimetada. Ma lihtsalt lämbun! Laske mul olla!

Aeg kaob nii kiiresti. Aga tantsida on tore! Väga tore! Keha liigutada on väga tore!

Elagu liikumine!

[kummikvillu]

"To seek visions, to dream dreams, is essential, and it is also essential to try new ways of living, to make room for serious experimentation, to respect the effort even where it fails." Adrienne Rich from a book "We were witches" Ariel Gore

[kummikvillu]

Perfect people - the worst kind

Ma olen lihtsalt prügikast, kuhu kõiki oma emotsioone oksendada. Mul on nii kopp ees tantsijatest ja kommenteerijatest ja arvajatest ja tagasisidestajatest. Mul on nii kopp ees. Mõni on ikka eriline intrigant. Fuck off. Päriselt ka. 

Õelusussid. No päriselt ka. Ei tasu mind lolliks pidada. 

ohh.... juhtida midagi on tore aga nii nii nii keeruline! no niiiiiii keeruline!!! 

Eks ma vajan korra puhkust. 

[kummikvillu]

koroona_2023_so last season

Uskumatu, mul on koroona. Mida perset?! Ma olen nii vihane. Ma üritan mitte olla enda peale vihane, aga ... no kust kurat ma selle korjasin?! Kõige kiiremal ja olulisemal perioodil mingi koroona. 

Ja kõige hullem selle juures on see, et ma siiralt loodan, et keegi meie lavastusmeeskonnast ei jää haigeks. Ma ei mõelnud kordagi, et ma võiksin päriselt haige olla. Ma siiralt arvasin, et mul on allergia, nagu tavaliselt. Ju siis mingi hetk enam ei olnud. 

Eile tegime tundi nii, et mina olin veebis kodus ja tantsijad siis proovisaalis. See oli päris huvitav. Aga põhimõtteliselt kuidagi saime tehtud. Muidu kvaliteeti sellega ei saa, aga no.. midagi sai ära tehtud. 

Nüüd on mul vaja reedeks täiesti terveks saada! Ma ei tea kuidas, aga peab! 

Joon tee ära ja siis lähengi jälle magama. 

Palun universum, palun, mul on vaja reedel olla triksis traksis! PALUN! 

Eluarmastus ja mu ema on veendunud, et ma sellepärast jäin haigeks, et mul on liiga palju asju.. liiga üle koormatud. Võib-olla.. aga tõesti niiviisi voodis olla - seda pole ikka väga-väga-väga kaua olnud! 

Head und!

[kummikvillu]

I can breathe...

Täna on reede, õnneks on jälle lapsed minuga. Eile 9-16 olid nad ka minuga. Ja kuidas ma endast tunnen? 

Hästi! Hästi, ma tunnen, et ma saan üle pika aja hingata. Lihtsalt olla ja hingata. Mul on ruumi oma mõtetele. Ma siiralt ei tea, millal ma nii viimati tundsin. 

Ma endiselt ei tea, kas me läheme lahku või oleme lahku läinud.. võib-olla on lihtsalt pausi vaja? Ma ei tea. Aga ju me veel ei ole seal. Me muidu saame täiesti normaalselt läbi. Isegi hästi ma ütleks. 

Ma tulevikku ei tea, aga mõnus on korra. Võib-olla see “pere” mängimine ongi nagu too much. Võib-olla meie “pere” peabki funktsioneerima kuidagi teisiti? Ma ei tea. Eks näis.. 

[kummikvillu]

Are we breaking up?

Ma ei tea, kus ma praegu olen. ok kodus, aga mentaalselt. 

Eluarmastus (kas saan teda nüüd nii kutsuda?!) võttis lapsed ja läks minema. Kas me läheme lahku? Ta õde helistas mulle ja oli mures ja uuris. Ma ei tea. Ma ei tea, kas me läheme lahku. Kas on aeg? Millal keegi teab, et nüüd on aeg minna? 

Ma võib-olla ei julge lahku minna. See on hirmutav mõte. Aga ma veits teen täpselt sama mida mu ema. Ma tunnen, et ma olen samasuguses suhtes kui mu ema. Ma ei tea, kas mul on piisavalt tugevust, et lahkuda. Ja kas ma üldse tahan lahkuda? 

Mis on õige otsus? Ma olen juba nutnud ja nii, aga ma ei tea. Distants on natuke nagu hea ka. Aega reflekteerida ja mõelda. Kahju on ainult, et lapsed minuga ei ole. Homme hommikul ta toob lapsed mulle. See on tore. Ma juba täitsa ootan. 

Keeruline.. Ma ei tea.. 

[kummikvillu]

Unetus.. nagu ikka.

Magamine.. mis see on? 

Meeletu ärevus, ei suuda magada. Miljon asja keerleb peas ja miljon asja, mida tuleb teha. Ma lihtsalt tahan korra välja lülitada ja magada. Aga kuidas? Kell on 3:47 ja ma olen kella 1st üleval.. koristanud. Aga ma pean juba 6:45 uuesti ärkama.. 

[kummikvillu]

“A House made of Splinters” (2022) S. L. Wilmonti dokumentaal, mis on nii haigelt tõeline ja kurb. Siiamaani ei suuda nutmist jätta. Kõige huvitavam oli see, et need 3 last seal (Kolja, noorem vend ja siis pesamunaks õde) olid täpselt nagu mu enda lapsed. Ja see Kolja meenutas mulle nii minu vanemat poega. Ma tean, et ma ei suudaks iial oma lapsi kuhugi jätta, aga ma tunnen end küll kui üks sama sitt ema kui need emad seal. Kuigi ma saan aru, et mõlemal vanemal lasub vastutus ja nad on haiged, midagi polegi teha. Lihtsalt kõik need tunded, mida need lapsed tunnevad.. ohh.. vaesekesed. 

Ma olen enda lastest ja perest nii eemaldunud. Ma elan nagu mingi paralleeluniversumis. Ma eksisteerin nendega ja teen ja viin ja toon neid, aga ma ei ole nendega. Homme tuleb mu üle väga pika ajal üks vaba päev, ma pean lastega olema. Ma tahan nendega olla. Aga ma ei oska. 

Mul on miljon kohustust. Ma tahan loominguga tegeleda ja vajan seda rohkem kui hapnikku, aga ... samal ajal nutan, et miks ma ei suuda oma perega olla. Ma olen täpselt nagu mu isa. Täpselt nagu mu isa. Ma ei oska ja ei suuda valida oma peret enne tööd. Ma kirjutan ja nutan, sest see on tõde. Aga ma tean, et ma ei hakka iial olema see kodus pirukaid küpsetav ema. Ma tahaks olla, aga ma ei suuda. Ma ei suuda. Ma tahaks, et ma ei lähe närvi kui ei tehta nii nagu mul vaja on. 

Mu tütar (kes on 1,6 kuud vana) ei taha minuga eriti olla. Talle meeldib tema isa. Keegi ei taha minu kaisus magada, nad lähevad kõik Eluarmastuse kaissu. Ma tahan osata olla hea ema. Hea vanem. Hea kaaslane. Eks kindlasti mu enda kodu tõttu (ei taha süüdistada), aga ma ei oska teisiti olla kui oldi minu enda kodus. Kuidas sellest mustrist väljuda? 

See film oli niiiiii kurb ja kõige kurvem on see, et see on nii paljude inimeste saatus. Nii paljude. Need tunded.. need ausad tunded. 

Ma olen hakanud mõtlema, kas oma loomingus ma jutustan oma vanemate lahkuminekut?! Kas hakkan ma lahku minema Eluarmastusest? Miks see lugu selline on? Kust see tuleb?! Eriti imelik on see lugu, siis kui ma oma ema sellesse pearollli panen..  Ülimalt kummaline. 

Ja peale selle kõige.. ma olen väsinud. Ja see ei lõpe, töö ei lõppe. Ülesanded ei lõppe. Samas ma tean, et kul seda poleks, siis oleks veel kurvem. 

Ma peaksin magama lihtsalt minema ja üritama homme olla parem inimene. Palun ürita kohal olla! Palun! 

[kummikvillu]

proovid ja proovid ja proovid

Pikk nädalavahetus seljataga. Pikk nädal. Oot, pikad nädalad selja taga. Ma olen nii väsinud ja nii palju on veel teha. Kas ma olen mures, et kõik ei toimi ja ei ole nii imeline, kui peaks? Loomulikult..  lihtsalt pean lootma parimat. 

Ma peaksin magama minema. 

[kummikvillu]

“Pupille” J. Herry 

Nii hea film ja nii palju emotsioone. 

[kummikvillu]

Ma ei oska ema olla.

Ma tahan olla oma lastele olemas. Ma tahan neid kuulata, ma tahan suuta rääkida nendega. Ma ei suuda. Ma ei suuda. Nagu midagi on ees ja ma ei suuda. 

Kuidas sellest seinast üle ronida? Ma olen kohutav. Ma pole isegi veerand seda ema, kes võiks olla. Miks ma ei oska ema olla? Mul on 3 last ja ma ei oska ema olla! Ma ei oska. 

..ma tahan osata, aga ma ei oska. 

[kummikvillu]

taaskord samas kohas

Jälle oleme samas kohas. Kas asi on selles, et meil on 3 last ja üksteisele ei oska aega leida või on asi selles, et me oleksime juba ammu pidanud lahku minema. Ma ei tea. Ma ei tea. Ma ei tea. 

Ma ei tea, kuidas lahku minna. Ma ei tea, kas peaksime jääma kokku. Ma ei tea. 

Ja samas ma ei suudaks ilma oma lasteta päevagi elada! Ma ei taha elada 2 nädalat lastega ja 2 nädalat üksi. Keeruline. Keeruline. Keeruline. 

Ma ei tea. 

[kummikvillu]

Mis saama hakkab? Kuidas ma hakkama saan?

Ohh.. meie energiad ei klapi üldse. Ja see on olnud nii algusest peale.. Ta energia toob kõik alla lihtsalt... ahh... Meeskond on nii oluline! No niiii oluline! .. oeh.. 

Ma kardan kogu hooaega.. ma ei tea, kuidas see saama hakkab.. 

[kummikvillu]

need all power for tomorrow!

Kas ma saan homsega hakkama? 

Ma pean homme esitama oma lavastuse idee. Kas see on piisav? On see liiga tobe idee? Kas see idee sobib? 

Oeh.. et ma lihtsalt sellega hakkama saaksin. 

Ja ühele esinemisele on poiss puudu. Ma homseni ootani vastust kahelt poisilt ja siis küsin kellelti uuelt. Rohkem tööd teha. Eks näis. 

Ja ma tahan Laitsesse minna. Puhkama. Millal see küll juhtub... vihmaga ma minna ei tea, aga niiet see nädal see ei juhtu..

Ja siis veel teeme edası üht lavastust-asja... sellega mingis mattes on lihtsam, mina ju ei vastuta.. et lihtsalt annad enda aega ja energiat. Niiet teistmoodi, aga lahe. Peaasi, et ma hakkama sellega ikka saaksin. 

Oh.. mis homme saab? 

Aga nii tore on vahelduseks oma perega aega veeta. 

[kummikvillu]

Kool done! :)

Täna T, 28. juuni 2022 sõitis minu tütreke esimest korda jalgrattaga, minu selga taga. Jeee! Just sai 10 kuuseks. Ja nagu ikka, jäi ta magama. See on veits feil, et nii väikesed tahavad magama seal jääda... aga ma saan aru kui mõnus seal uinuda oleks! :) 

Ahjaaa, uudiseid! Jaaaaa! Ma lõpetasin!! Magistrikraad olemas! Jeee! :) Ja suhe on ka alles! Uskumatu! Aga hea, et tehtud. Küll elu sellest ei muutu, aga noh.. võib-olla ma isegi inspireerisin Eluarmastust, et äkki ta ka läheb nüüd kooli. Plaan on, loodame, et ta siis tõesti läheb. 

Ja ausalt, kui ma oleksin kuulanud ühtegi teist “tarka/kõiketeadvat ema”, siis ...ma poleks millegagi hakkama saanud. I just turned kõik beebigruppid ja targa emad kinni ja keskendusin ainult oma eesmärgile ja endale. Go mina! Uskumatu lihtsalt... 

Sellega suvikohustused veel läbi ei ole. Üks meestepidu on veel, siis üks “laager”/ “prooviperiood” lõunaeestis + üks lisakohustus, mida ma nagu üldse teha ei taha. Ja siis veel üks koosolek uue hooaja kohta. Ja siis ÄKKI ma saan ka lühikesele puhkusele minna. 

Aga jah, ma pean ennast välja puhkama enne uut crazy’t hooaega! 

One day at a time! :) 

[kummikvillu]

fantasy world

Mõnikord väga harva tuleb meelde muinasjutt, mille ma iseendale olen ise loonud. See ei ole reaalsus, aga vahel tundub see nii magus ja palju toredam kui reaalne elu. See pole tõde, ma tean. Ma täielikult saan sellest aru, thank god! Aga siiski.. inimese aju on müstiline. You have it all ... aga you dream of a fantasy. 

Aga ma olen rahul oma otsusega. Elu on tais otsuseid. 

Palun, tee see oma kaitsmine ära ja siis lõpuks on mul magistrikraad! 3 lapsega... my god! how crazy! :) 

[kummikvillu]

Lõpud?

Mul on vähem kui nädal jäänud oma magistri lõputöö esitamiseni. Me läheme Eluarmastusega lahku. Ja ma nutan ja kirjutan. See lõpp tundub nii keeruline. I feel like shit. Ma tunnen, kui loll ma olen. Ma ei iska akadeemiliselt kirjutada ja mu mõtted on puhas pask. Ma ei saa istegi aru, mida mu juhendaja tahab.. 

Miks ei oleks võinud jääda nii, nagu ta oli... 

Ja eluarmastus. Me tahame siis normaalselt lahku minna. Ma ei tea, mida see tähendab. Ma lihtsalt nutan. Võib-olla on see parim lahendus.. ma ei tea.. 

Ja ma olen üksi siis.. Ma olen nagunii üksi..  Ah, ma ei tea. 

Mul ei ole aega selle peale mõelda.. ma tahan ja pean lõpetama! See on mu eesmärk number 1 praegu! 

Ma nii arvasin, et see, et ma võtsin endale eesmärgi lõpetada sel aastal, et see tähendab, et ... me võim lahku minna. Ma lihtsalt teadsin seda. I guess I choose me. Ja see teeb nukraks.